Kahe suuna lähenemine toimus kevadel 1990, kui Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi koostöös Eesti Kongressiga viima Eesti Vabariigi taastamiseni. Mais kaotati nimetus Eesti NSV ning asendati see Eesti Vabariigiga. Siiski ei olnud iseseisvus selleks ajaks veel kaugeltki saavutatud. NSV Liit käsitles Eestit ja teisi Baltimaid endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena ning oli valmis oma ülemvõimu säilitamiseks kasutama äärmuslikke jõuvõtteid, nagu näitasid jaanuaris 1991 toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. Mõlemas Balti riigi pealinnas püüdsid Nõukogude eriväelased hõivata rahvuslike jõudude kontrolli all olnud meediakeskusi, mille käigus sai surma mitukümmend inimest. Analoogilisi sündmusi Eestis ei olnud. Jaanuarikuistes sündmustes etendas olulist rolli NSV Liidu tuumikvabariigi Vene NFSV toetus Balti riikidele: 13
Liidu koosseisus. Kahe suuna lähenemine toimus kevadel 1990, kui Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi koostöös Eesti Kongressiga viima Eesti Vabariigi taastamiseni. Mais kaotati nimetus Eesti NSV ning asendati see Eesti Vabariigiga. Siiski ei olnud iseseisvus selleks ajaks veel kaugeltki saavutatud. NSV Liit käsitles Eestit ja teisi Baltimaid endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena ning oli valmis oma ülemvõimu säilitamiseks kasutama äärmuslikke jõuvõtteid, nagu näitasid jaanuaris 1991 toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. 13. jaanuaril saabus Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes koos Baltimaade juhtidega kirjutas alla ühisavaldusele, millega tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust. M. Gorbatšov üritas ka pärast jaanuarikriisi hoida Baltimaid NSV Liidu koosseisus