V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mustlastüdrukust tasakesi eemale, kes talle ikka ligemale liibus nagu ainsale järelejäänud
kaitsjale.
Ilmselt vaevas Gringoire'i nõutus. Ta arvas, et «kehtiva seaduse põhjal» ka kits üles
puuakse, kui mustlastüdruk tabataks, ja vaesest Djalist oleks nii kahju! Kaks hukkamõistetut
enese külge siduda on ikkagi ühele inimesele liig, ja lõpuks, ta kaaslane sooviks
455
meeleldi mustlastüdrukut oma hoole alla võtta. Ta mõtetes käis äge heitlus, milles ta nagu
Jupiter «liiases» kaalus * kord mustlastüdruku, kord kitse saatust; ta vaatas kord ühe, kord
teise otsa pisarsilmil ja pigistas hammaste vahelt:
«Ma ei saa ju teid mõlemaid päästa.» Järsk tõuge teatas, et paat oli kaldale jõudnud.
Hirmuäratav lärm täitis ikka veel Vanalinna. Tundmatu tõusis püsti, tuli mustlastüdruku
juurde ja tahtis tal käsivarrest kinni võtta, et teda kaldale aidata. Tütarlaps tõukas ta eemale