Haeckeli ülekordamise teooriast, mis sätestab, et ontogenees (üksikisiku areng) kordab üle fülogeneesi (liigi arengu ajaloo). Samuti on üheks ta antropoloogiliste uurimuste lähte-eelduseks sügav veendumus, et peab eksisteerima J.-B. Lamarcki poolt propageeritud organismi elu ajal omandatud oskuste päriliku edasi andmise mehhanism. Mõlemad teooriad on tänapäeval teaduse pealiinilt kõrvale heidetud; neid ei loeta küll täielikult põhjendamatuteks, kuid tugevalt liialdatuteks ning senini puuduvad nii kandev tõestusmaterjal kui sisemine struktuur ja loogika. See on üheks täiendavaks faktoriks kriitikutele, kelle jaoks on Freud pigem särav jutuvestja kui teadlane. Freud tunnistas elu hilisjärgus ka ise, et peale 1923. aastat tal psühhoanalüüsile struktuurseid täiendusi teha ei õnnestunud. Pigem jõudis psühhoanalüüsi rakendamisega ühiskondlikele nähtusele Freudist kaugemale tema protezee ja hilisem oponent C. G. Jung, kelle inspiratsioonist pakatavad
rüüstasid seal ja asusid Beverini linnust piirama. Suutmata seda vallutada pöörduti peagi tagasi. Latgalite sõjakäik Sakalasse Beverini, Sotecle ja Autine latgalid kogusid omakorda väe ning tungisid Russini ja Waridote juhtimisel Sakalasse. Henriku Liivimaa kroonika kirjelduse järgi oli retk neile edukas: saadi palju saaki ja vange ning tapeti väga suurel hulgal sakalasi, sh 300 maakonna "paremat meest ja vanemat". Selliseid väiteid on peetud tugevalt liialdatuteks. Kroonikast ilmneb, et rüüstamine kestis ilmselt vaid ühe päeva, millest Sulev Vahtre on järeldanud, et vägi ei saanud jõuda kaugemale kui Sakala kõige lõunapoolsema kihelkonna Alistekunna lõunaossa, hilisema Ruhja kihelkonna alale. 300 "paremat meest ja vanemat" on aga hinnatud Sakala ülikkonna koguarvuks. Kroonika ei maini sakalaste vastupanu, kuid märgib ära, et tagasiteel olles olid latgalid valmis tõrjuma sakalaste rünnakuid, kui need sõjaväge jälitama oleks asunud
annaabi.ee 
