V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vajunud, pilk maas.
Preester silmitses teda kulli pilguga, kes vaese, vilja sisse peitunud lõokese kohal kaua
kõrgel taevas ringi tiirleb. Hirmsad ringid muutuvad vaikuses järjest väiksemaks, kuni kull
äkki välgukiirusel alla saagi kallale sööstab ja siplevat linnukest oma küünte vahel kinni
hoiab.
Tüdruk sosistas vaevu kuuldavalt:
«Lõpetage, lõpetage, andke juba surmahoop!» Ta tõmbas pea hirmuga õlgade vahele, nagu
talleke, kes lihunikult surmahoopi ootab.
«Kas ma teile niipalju hirmu teen?» küsis preester.
Esmeralda ei vastanud.
«Miks ma teile nii hirmu peale ajan?» küsis ta uuesti.
Tütarlapse huuled virildusid naeruks.
«Jah,» vastas ta, «timukas irvitab hukkamõistetu üle. Juba kuude kaupa jälitab ta mind,
ähvardab mind, hirmutab mind! Oh jumal, kui õnnelik oleksin ma ilma temata! Tema heitis
mu siia kuristikku! Oh taevas, tema tappis ju, tema tappis ju ... mu Phoebuse!»
annaabi.ee 
