Eesti keskaeg kokkuvõte
(Lübecki õigus 1302), Uus-Pärnu (Riia õigus 1318) ja Narva (Lübecki
õigus 1345).
1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused
kahele asulale: Loderodele ja Koilale, kuid pärast nende asutamisürikut
pole neid enam mainitud, seetõttu võib arvata, et nende linnade
rajamine nurjus täielikult. Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis
kuulus aga siiski Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne
staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne
piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni
Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev. Alevid asusid ka Keilas, Otepääl,
Kirumpääl, Kuressaares ja Valgas. Kaks viimast said linnaõigused varsti
pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel 1563 ja 1584).
Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti
linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras),
annaabi.ee 
