Vana-Rooma Kronoloogiline ülevaade
Tihti puhkesid ägedad vaidlused. Keisrid kutsusid kokku
kirikukogusid. Seal vastu võetud otsuste oõhjal kujunes välja n-ö õige ehk ortodoksne
usutunnistus. See sõnastati nn apostelliku usutunnistusena.
Kristlaste meelest oli hing see, mille eest tuleb hoolt kanda, samal ajal kui keha
vajadused võivad inimest hinge hoolitsemise eest kõrvale kallutada. Et hinge eest hoolt
kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas kasinat
elu, lihtsuretamist ehk askeesi. Paljud sügavad uslikud asusid askeetidena impeeriumi
äärealadele. Pärast kristluselegaliseerimist kasvas selliste eraldujate arv veelgi, sest
ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusuaskeetlikele ideaalidele. Üksildusse tõmbunuid
nimetati eremiitideks või munkadeks. Tekkisid eremiitide ja munkade kogukonnad ning
alguse said kloostrid.
Kui ristiusk levis, oli üha enam vaja suuri, jumalateenistuseks sobivaid avalikke
hooneid
annaabi.ee 
