Lühikesed järellugud tragöödiatele. Tragöödia keskne mõiste on kannatus. Intellekti põhine. Teatrivastane suund. Platon oli esimene filosoof, kes leidis, et tragöödia ei tohiks kuuluda ideaalriigi kodaniku kasvatusse ning huvisfääri. Kahjulik ratsionaalsele arutlusvõimele. See lõhub ja eksitab inimest. Olulisemad on moraal ja kasvatus. Kirjandus ja teater ei saa selles protsesis osaleda. Tragöödia kangelane kannab traagilist süüd. Tema õlul on kanda suurem koorem kui lihtsurelikel. Selle süü panevad tema õlule jumalad. Sissekodeeritud kannatus/viga. Seisab silmitsi oma saatusega ning võtab selle vastu (Tänapäeval on ühiskond kõiges süüdi, inimene ei võta seda vastu). Võtab kõik vastu, mida kanda tuleb. Väljateenimata karistused. Komöödia ei rebi inimese hinge lõhki, nagu tragöödia. Aristoteles. Kirjandus ja teater kui kunstielamus, iseseisev asi. Väärtustas esteetilist ja tunnetuslikku poolsust. Tegelikkuse ja fiktsionaalse tegevuse eristamine
selle mõju tervisele. Birditt loodab, et on võimalik välja selgitada, kas erinevates olukordades oleks mõistlik rakendada erinevaid strateegiaid, näiteks vältida tüli kolleegidega, aga rääkida asjad selgeks abikaasa ja lastega. *** 1. Kirjutage vajaduse korral kokku. Põhjendage. 1. Südantlõhestavalt valas võidupühal pisaraid Vabadussõja-eelsetest aegadest üliinimene, ka lihtsurelikel ei jäänud silm kuivaks. 2. Pealtnäha hõlptulu toova äri asjaosalistele mõistetud vabadusekaotused ulatusid üheteistkümnest kuust kolme ja poole aastani. 3. Mööda minnes peotäie lume kraevahele toppimisega püüdis noormees väljavalitule lihtsalt muljet avaldada 4."Lõpp mõnus mees," arvas pikapatsiline tütarlaps isehakanud macho-hakatise teguviisist. 5. Tagantjärele arutasid Läänemere maade rahvasaadikud pooltõsiselt, et Lähis-Idas oleks koh-
annaabi.ee 
