Klassikaline saksa filosoofia
olemas sellist objekti. Paratamatu eeldus, mida me peame tegema, aga mis pole siiski
kogemuselt antud. Paradoksiaalne järeldus, et „mina“ ka ei tunta eriti; puhast trans „mina“
ehk subjekti ei saa tunda. Subjekt ju mõtleb ja saame selle tuvastada, aga lähemalt ei saa
määratleda. Temas kaemus puudub ja seega ei saa substantsi mõistet rakendada. Kas mina on
substants või ei ole substants, küsimuse olulisus? Kui Mina saaks käsitleda lihtsubstantsina,
mida ei saa osadeks võtta, siis tähendaks see surematuse käsitlust ehk hing oleks surematu.
Hinge-surematus on kristlik keskne sõnum ja kui saaks seda ratsionaalselt põhjendada ja
tõestada, siis oleks kristlikus käsitluses suur funktsioon. Lihtsubstantsile olid tõetused rajatud
aga Kant ütleb, et surematust pole olemas ja viga on lihtsubstantsi määramatusest.
Prg. 47. Ajaskeem – substantsi koht küsimus ajas.
Prg. 48
annaabi.ee 
