KÄTTEMAKS. Hamlet tahab, et Claudius sureks mõõgahoobi läbi siis, kui ta teeb parajasti midagi sellist mis taevas lunastust ei too; nagu näiteks vannub, märatseb või on joobunud. · Hamleti suhtumine Opheliasse muutub näiliselt siis, kui Claudius ja Polonius korraldavad Opheliale ja Hamletile ,,juhusliku" kohtumise audientsisaalis. Hamlet heidab Opheliale ette, et too ei ole aus ning üritab oma kõlvatust lihtsameelsusena näidata. Tegelikult ei saaks Hamlet Opheliale tegelikku olukorda mitte ühelgi juhul seletada, kuna ta paljastaks ennast nii Claudiuse ees. Kohtumise ajal muutub Hamleti suhtumine ka kogu ülejäänud naissoosse. · Suhted emaga. Hamlet on oma emas pettunud. Ta ütleb isegi, et tal on häbi olla sellise naise poeg. Ta tunneb ka ema vastu viha, sest kui ta peale näidendi lavastamist emaga kohtuma läheb, palvetab ta, et temast ei saaks ematapja. Hamlet muutub
muutunud peaaegu oma abikaasa orjaks. Sugulane võeti vastu täiesti ükskõikselt. Kui isand Coquenard oleks seisnud jalul, oleks ta eitanud igasugust sugulust härra Porthosega. «Jah, härra, me oleme sugulased,» kinnitas kohmetumata Porthos, kes muide ei olnud iial lootnudki vaimustatud vastuvõtule abikaasa poolt. «Naiste kaudu, arvan ma?» küsis advokaat pilkavalt. Porthos ei saanud pilkest aru ja võttis kõike lihtsameelsusena, mille üle ta omaette habemesse naeris. Proua Coquenard, kes teadis, et naiivne advokaat on õige harva esinev nähtus, naeratas kergelt ja punastas tugevasti. Isand Coquenard oli pärast Porthose tulekut heitnud murelikke pilke suurele kapile, mis asetses tammepuust kirjutuslaua vastas. Porthos taipas, et see kapp, kuigi ta ei vastanud oma vormilt sellele, mida ta oli näinud unes, pidigi olema too ihaldatud kirst, ja ta õnnitles ennast, sest tegelikkus oli kuus jalga kõrgem unelmast.