A. Tšehhov "Rotschildi viiul"
kubermangulinnas, siis oleks tal tõenäoliselt olnud oma maja ja teda oleks kutsutud Jakov
Matveitsiks; selles linnaräbalas kutsuti teda aga lihtsalt Jakoviks, kuid uulitsanimeks oli
tal millegipärast Pronks. Ja ta elas vaeselt nagu lihtne töömees väikeses vanas onnis,
milles oli ainult üks tuba, ja sellesse tuppa pidid mahtuma ta ise, Marfa, ahi,
kaheinimesevoodi, surnukirstud, höövelpink ning kõik muu majakraam.
Jakov tegi häid, tugevaid kirste. Talumeestele ja lihtlinlastele tegi ta omaenese mõõdu
järgi ega eksinud kordagi, sest temast pikemaid ja tugevamaid inimesi polnud kuskil,
isegi mitte türmis, kuigi ta oli juba seitsmekümneaastane. Peenemale rahvale ja naistele
tegi ta eri mõõdu järgi ja tarvitas selleks rauast arssinapuud. Lastekirstude tellimisi võttis
ta väga vastumeelselt vastu ja tegi need ilma mõõduta, halvakspanuga, ning töö eest tasu
saades ütles iga kord:
,,Pean tunnistama, et ma ei armasta kribu- krabuga jahtida."