sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku valitsusviisi vorm vaid pigem ideoloogia, mis rõhutab sotsiaalse võrdsuse ja solidaarsuse printsiipi koos demokraatiaga. Oma kodukohas saab demokraatiaga tegeleda niinimetatud külakoololekute ja valla linnakoosolekute näol kus on kohalikud inimesed, kellel on võimalik oma arvamust avaldada ja valitsuse esindajatega arutada, mida või kuidas midagi paremini teha. On veel võimalik ka lihtkodanikul osaleda kohaliku omavalituse valimisel, kus inimesed saavad valida endi seast kellegi, kes esindab neid linna- või vallavalitsuses. Tavalisimaks tänapäeva demokraatlikeks nimetatavate riikide puhul on esindusdemokraatia riigi hääleõiguslikud kodanikud valivad valimistel enda seast esinduskogu, kes tegeleb riigi oluliste küsimuste otsustamisega. Esindusdemokraatiale on tunnuslik, et kuigi esindajad on kodanike poolt valitud, on neil otsustamise puhul vabadus
aga ilmnevad need raskused peale seda, kui ta on valitsejaks saanud. Selliste isandatega on tegemist juhul kui isik on lepinguga mingi provintsi valitsejaks määratud, kas raha eest või andja armulikkusest, samuti olid tehtud ka need keisrid, kes sõjaväge äraostes tõusid riigi etteotsa. Need võimukandjad sõltuval ainult saatusest ja suvast. Need tegurid on juba ise väga ebakindlad, rääkimta uuest valitsejast endast, sest lihtkodanikul puudub juhtimisoskus ja neil puudub jõud. Samuti puuduvad neil igasugused sidemed. Ainus võimalus püsima jäämiseks on iseenda tublidus. Näiteks F.Sforza ja C.Borgia. Sforza sai lihtkodanikukst Milano hertsogiks sobilike vahenditega ja omaenda tublidusega. Borgia aga saavutas tiitli isa staatuse toel ning ka kaotas selle seetõttu. Valitsejaametis on oluline: kindlustada end vaenlaste eest, nõustada sõpru, võita jõu või pettumuse
annaabi.ee 
