"lihasilmadega" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

temast nii vähe. Saate aru? Inimene kas mäletab Goethet ja siis mäletab ta temast niipalju, et ei jõuaks kunagi kõike öelda, või ta on Goethe enda juba ammugi unustanud ja räägib ainult sellest, mis ta millalgi varemalt rääkinud ja mis kulub aastatega aina vähemaks ja vähemaks, kuni ununeb viimne jupp, sest kaua sa ise oma sõnu ikka meeles pead. Ja siis tuleb surm, tuleb tingimata. Ei ole enam mingit mõtet elamiseks, kui oled oma lihasilmadega näinud millalgi Goethet ja kui oled ometi unustanud tema enda kui ka oma mälestused temast. Ja et see daam tõepoolest varsti sealmaal on, siis arvan ma, parandagu ta oma tervist niipalju kui tahab, surm ei ole tal ometi kaugel. Vaene vanadaam! Ta on midagi ilusat ja suurt näinud, ja nüüd peab ta surema. Peab surema nagu kõik teised -- nagu mina, Teie, minu isa, tädi. Neile kurbadele mõtetele tulen igakord nähes, kuis see vaene vana daam pingutab ikka ja jälle oma mälu, et