Sümbolism
kes oma proosas siirdus naturalismist üle sümbolismile.
Sümbolismi varaseks tähtsündmuseks võib pidada
Baudelaire’i luulekogu „Kurja lilled“ (Les Fleurs du
mal) ilmumist 1857. aastal.
Baudelaire’i luulet iseloomustavad avatud sümbolid,
sõnaliselt edastatud heli- ja lõhnatajud. Kõik
sümbolistid kirjutasid vihjelises, mõistatuslikus,
muusikalises ja ebamäärases stiilis. Mallarmé’d on
nimetatud „sümbolismi ülempreestriks“. Rimbaud’
„lihaseliselt lüürilist, kompromissitult otsekohest“
lüürikat peetakse sürrealismi eelkäijaks.
Sümbolism kasutas otseste väidete asemel sümboleid ja
vihjeid. Sümbolistlikud luuletajad püüdsid tabada
tundeid ja meeleseisundeid, mis jäävad normaalsest
teadvusest väljapoole – tajumuste häiretesse, segadikku.
Mõjuallikateks olid dekadents („allakäik“) ja okultism –
õpetus looduse ja inimpsüühika üleloomulikest
jõududest, samuti vastuseis kainetele kodanlikele
väärtustele