Lambakarjus ja aeg
sega,ta nagi inimeste elusid vaheldumas sundide ja surmade r,ingkaigus
ja tundis esimest tukset arkava olendi ihus. Ta tegi linna kohale tahistaeva
ning sai uheks iga sundiva tahe sarahtusega,kustuva paikese iga viimase
kiirega. Ta nagi virguvaid jumalaid ja maailmaks laialilaotuvaid hlidusid
ning tundis, kuidas nende kehast sunnivad mered ja maed. Ta oli uks koigi
seast ja koik oli uhtlasi temas. Ta koges koiksuse raputavat ligiolu ning
seda, kuidas selles jumalikus ligiolus vallanduvad pisarad ja naer. Tasa
astusid ta tallad magiradadel lammaste kannul. Kui tal midagi teha
polnud, motles ta valja uue maailma ning elas selle elu vlimase kui rakuga.
Kari kosus tema kae all, toved ja metselajad hoidsid eemale ning onnistus
puhkas karjuse tegude peal.
Talved veetis lambakarjus kulas, kus tal oli vaike savist ja olgedest
onn. Sageli kogunes kularahvas ohtuti tema onni juurde ning kuulas
karjuse lennukaid lugusid kaugetest maadest ja salaparastest linnadest,