V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
läheme kirikusse ja paneme need kingakesed väikesele Jeesus-lapsele jalga. Seda peame
tegema helde püha Neitsi heaks. Mu jumal! Kui ilus hääl sul on! Kui sa praegu minuga
kõnelesid, siis kõlas see nagu muusika! Issand jumal! Mul on laps käes! Kes võiks seda
uskuda? Ime, et ma rõõmust pole ära surnud!»
Ja jälle hakkas ta käsi plaksutama, naerma ja hüüdma: «Kui õnnelikuks me saame!»
Sel silmapilgul kostis kongi Seine'i kaldalt siitpoolt Jumalaema kiriku silda järjest liginev
relvade tarin ja hobuste kappamine. Mustlastüdruk tormas meeleheites oma ema kaenlasse.
«Päästa mind, päästa mind, emake! Nad tulevad juba!»
467
Sulgunu kahvatas.
«Oo taevas! Mis sa ütlesid? Ma unustasin selle hoopis ära! Sind aetakse ju taga! Mis sa
siis oled teinud?»
«Ma ei tea,» vastas õnnetu laps, «aga ma olen surma mõistetud.»
«Surma!» ütles Gudule taarudes, nagu oleks teda pikne rabanud.
«Surma!» kordas ta aegapidi ja vaatas uurivalt oma tütre otsa.
annaabi.ee 
