"ligine" - 1 õppematerjal

Luulekogu analüüs: Heiti Talvik „Palavik“

Rohket saaki haistes, Me külla parves murdnud hullud rotid. Neist kihisevad kambrid, voodikotid, Kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes c)  „Vana sepp“ Hoost rautamast veel kuum ja higine, ta raskel sammul astub üle turu. Alt mütsi tolkneb juus tal pigine ja hambais ragiseb veel rauapuru. Ta huultel iial jutt ei sigine, söetolm on ammu matnud hingekuru; tal’ iial hulkuv hoor ei ligine ja piibu pealt talt keegi tuld ei nuru. Nii möödund kõigest pilgul kinnisel, ta hetkeks peatub hoone künnisel, kus juudil tolmud rõivaid ripub varnas. „Siin pidasin kord oma pulmapeo …“ mees mõtleb vist ning äigab üle näo, kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas. Arvamus: Inimene, kes on kogu oma elu teinud tööd ja näinud vaeva on nüüd üksik. Teised hoiavad tast eemale ning ei tunnusta teda