Inimmõistus on väga keeruline virr-varr ning selle koodi mõista ei ole lihtne, rääkimata selle muutmisest. Meie generatsioon seda aega kindlasti ei näe. Võibolla hakkavad inimesed teisiti mõtlema mõnesaja aasta pärast, kuid kindlasti mitte varem. Mida siis meie muuta saame? Me saame muuta enda riigi ühiskonda. Keskkonda, kus me elame. Saame teha elamistingimused kõigile aksepteeritavaks. Me peame hakkama vaatama enese heaolust kaugemale, tagama, et ka meie ligimesel oleks hea olla. Saaksime siis veel selle vingumise ja halamise ka enesest välja, siis olekski hea. Selleks et näha pilti õigesti, tuleb alguses välja juurida või täiendada seda, mis on valesti.
tunduvalt rohkem. Mina tahan saada tulevikus hambaarstiks ja ei ole küll nõus poolt oma palgast tulumaksuna ära andma, et saada umbes sama palju raha kui tavaline kõrghariduseta müüja. Sellisel juhul poleks paari tuhande krooni pärast küll mõtet aastaid ülikoolis higimull otsa ees õppida. Minu mõtteid toetab ka Riigikogu rahanduskomisjoni ja Reformierakonna liige Jürgen Ligi: ,,Astmeliselt kasvav tulumaks apelleerib inimese loomupärasele kadedusele, mis ei talu, kui ligimesel paremini läheb. See tunne ei jäta ruumi mõttele, et juba ühetaolise maksuprotsendi korral on suurem mitte ainult ligimese teenistus, vaid ka panus, mille too riigieelarvesse teeb- vahel kordi suurem." Vastu on sellele aga Keskerakonna ja samuti Riigikogu rahanduskomisjoni liige Olev Raju: ,, Et riik funktsioneeriks, ta lihtsalt peab omama tulude teatud miinimumi. Ja mis tahes maksude esmane tingimus on, et maksumaksja peab olema maksujõuline
annaabi.ee 
