Thomas Hobbesi põhjalik eluloo ja loomingu referaat
ihaldamine ja kartus seletada füüsilise enesesäilitamise instinktiga. See tung on paratamatu,
järelikult ei saa inimese vabast tahtest juttugi olla.
See materialistlik inimeseteooria (antropoloogia) on lähtekohaks Hobbesi filosoofia kõige
tähtsamale ja jäävamale osale, tema riigiteooriale: enne kui inimesest saab kodanik, on ta loomu
poolest olend, kes tahab ennast säilitada ja peale selle veel oma eksistentsiuuri nautida. Ta tahab
endale võimalikult palju ega hooli oma ligimehest. Ta ei ole oma loomult seltsi otsiv olend nagu
Aristotelese Zoon politikon, inimene kui poliitiline loom, vaid uusaegne, pidevalt omataolistega
konkureeriv kodanlane, varajane kapitalist. Hobbesi kogemus kodusõdadega lõhestatud maailmast
ütleb, et inimene on inimese hunt: homo homini lupus est. See ei ole Hobbesi moraaliotsustus, vaid
lihtsalt loodusliku seisundi kirjeldus. Inimesed kisuksid üksteist lõhki, kui neil puuduks aru, mis