Juhan Liiv
Ta hakkas põdema tagakiusamismaaniat, ta kuulis hirmuäratavaid hääli ja nägi igal pool
jälgijaid. Ta ise kirjutab selle kohta: ,,Tartus Hetzeli uulitsas pr. Escholtz'i majas elades oli
öösi katusel paugutusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem
mõistsin, et sinna vist uulitsalt kive visati õhtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumisi selle
uulitsa ümbruses kuulda, mõnikord välja minnes nähti inimesi, minu arust kahtlasel mõttel
seisvaid inimesi ligikonnas olevat, nagu kedagi ootavat." (Juhan Liivi elu, 2013)
1894 põletas ta meeltesegadushoos oma luulekogu ja muid käsikirju. Samal aastal viidi ta
Tartu närvikliinikusse, kus põdes läbi skisofreenia ägedama järgu, lahkus mõne kuu pärast
rahunenuna, kuid parandamatu haigena. Seejärel Liiv pikki aastaid avalikkusele midagi ei
5
kirjutanud. Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses pere oli talle