Aristotelese loogika
3. ARISTOTELES, KUI LOOGIKA RAJAJA
Alles Aristotelesel õnnestus mõtlmisnähtuste paljususest abstraheerida suuremat arvu
üldkehtivad norme, mille vastu ei või iial eksida õige mõtlemine, need normid omavahel
süstematiseerida ja selgeil sõnul fikseerida. Nii sai temast loogika looja. Juba sellena ainuüksi
vääriks Aristoteles jäävat austust filosoofia ja teaduse ajaloos ning geniaalse mõtleja nime.
Keegi enne ega pärast teda pole loogikas teinud ligikaudugi nii kaalukaid avastisi. Paljud
loogika osad said oma isalt põhijoontes lõpliku kuju. Immanuel Kant leidis, et aristotelese
loogika tähendas suurt edu abstraktse mõtlemise oskuses ja teadlikkuses. Temaga anti
dialektilise võitluse jaoks normid, mille abil kerge oli ehtsaid järeldusi eraldada eksi- ja
pettejäreldustest; tema tõttu jäid ära paljudki väärvõtted teaduslikus mõtlemises ja vaidlemises
või muutusid kergesti kinninaelutatavaiks