E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Kena loom,» kinnitas Kuuno, «niisugust maksab taga ajada.»
«Ruttu, kihutage talle järele! Mis te ootate?»
«Aga minu seltsiline?»
«Teie seltsiline nõuab tingimata, et teie teiste jahiliste silmis häbisse ei jääks.»
«Aga meil pole koeri.»
«Sellest pole viga. Järele, järele!»
Nende sõnadega . andis neiu oma hobusele hoobi, nii et see lendu läks. Silmapilk oli
Kuuno
51
kui osav ratsutaja jälle tema kõrval. Hirve sale keha vilksatas puude vahel ja kadus.
«Ta on ligidalolevasse jõkke hüpanud!» hüüdis Emiilia edasi kihutades seltsilise poole.
«Siin kohas on jõgi sügav ja lai, aga ülemal ja alamal pääseme kergesti läbi. Minge teie
pahemat, mina lähen paremat kätt, teisel pool jõge püüame ta kahelt poolt kinni.»
Nende sõnadega tõmbas ta hobuse pea paremale poole. Rüütel Kuuno, kelles jahilust teise
lustiga võitles, kihutas jahioda tõstes teisele poole.
Mõni silmapilk hiljem läikis jõgi Emiilia ees. Vesi vulises siin üle madala, kivise põhja