stiili, mida iseloomustab intensiivsete, kohati taotuslikult koomiliste kujundite kasutamine ning ooperlikku esitust meenutav väljenduslaad. Selles võtmes on kirjutatud „Aventures“, „Nouvelles aventures“, mõlemad kolmele vokaalsolistile ja seitsmele instrumendile, kus tekstiks on häälikutest koosnev kujuteldav keel. Ent 1965. Aastal lõpetatud Reekviemis on need kaks stiili ühte tervikusse sulatatud. Kolmas 1960. Aastatel Ligetile iseloomulik stiilivõte oli pöördumine lihtsa tonaalse harmoonia poole. Konsoneerivad kooskõlad iselomustavad näiteks a cappella kooriteost „Lux Aeterna“ ning orkestripala „ Lontano“ (1967). Et vältida liiga elementaarset harmooniat meenutavat tulemust, avardas helilooja oma diatoonikat siiski ka laadi kõrvalastmete sissetoomisega. Aastatel 1985- 1995 kirjutas helilooja kaks klaverikogumikku, mis sisaldavad kokku 14
Olivier Messiaen (1908-1992) kirjutab 1980. aastatel oma ainsa ooperi Saint Francois d'Assisi (Püha Franciscus Assisist), valmis 1983. Kestab umbes neli tundi, koosseisus on 7 solisti, 150 koorilauljat ja 120 orkestranti. 13. 1970. aastad. Ligeti anti-anti-ooper “Le grand macabre”. Artikkel (Helsingis, 1990) Ligeti armastav virtuoosust. Nimetab “Vikatimeest” (ja mõningaid teisi omi teoseid) kõrgvirtuooseteks. Kasutab ooperis iroonilisi tsitaate. Ligetile ei meeldi elektroonmuusika. Selle ooperi esiettekandel, Pariisi Ooperis, 1981 juhtus intsident. Ta katkestas ooperi kulgemise, kuna elektroonika undas valjult, kui tromboon. See kogemus tegi ta väga ettevaatlikuks elektroonika suhtes. Olgugi, et ta ise oma komponeerimises kasutab kõikvõimalike uuenduslikke meetodeid, soovitab ta heliloojatel (noortel õppijatel) lähtuda vanadest stiilidest. Õppida tundma Haydnist – Berliozini nende partituure
annaabi.ee 
