V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Preester oma urkas kiristas
hambaid.
«Phoebus,» ütles mustlastüdruk, «laske mul kõnelda. Kõndige natuke, ma tahaksin teid
üleni näha ja ka kuulda, kuidas kannused kõlisevad. Oh, kui ilus te olete!»
Kapten tõusis püsti, et talle meeldida, ja pomises rahuldatult naeratades:
«Olete teie ka laps! Ah jah, kallim, kas te olete mind paraadvormis näinud?»
«Kahjuks mitte!» vastas ta.
«Vaat see on vast ilus!»
1
6
7
Phoebus istus uuesti tema kõrvale, kuid palju ligedale kui enne. «Kuulge, mu kallim...»
Mustlastüdruk lõi oma ilusa käega paar korda tasakesi ta suule. See lapselik zest oli täis
vallatust, graatsiat ja rõõmu.
285
«Ei, ei, ma ei kuule teid. Kas te mind armastate? Tahan, et te mulle ütleksite, kas te mind
armastate.»
«Kas ma sind armastan, mu elu ingel!» hüüdis kapten ja langes poolenisti ta ette põlvili.
«Mu keha, mu veri, mu hing, kõik on sinu oma, kõik on sinu päralt. Ma armastan sind, pole