Järjekordselt koolist välja visatud Holden Caulfield kirjeldab üksikasjalikult, vahepeal kaugemassegi minevikku põigates toonaseid hetki, sündmusi ja emotsioone, iseenda maailmavaadet ning oma tuttavaid, püüab põhjendada oma käitumist ja leida oma kohta elus. Holden räägib oma seni viimasest koolist - Pencey erakeskkoolist, kust ta olematu õppeedukuse pärast välja visati, toanaabritest, õpetajatest, elab üle verisevõitu kohtumise lõbutüdruku Sunny ja teda kupeldava liftipoisi Maurice´iga, loivab läbi erinevatest baaridest, kohtab kahte nunna ja Sally Hayes´ - tüdrukut, kellega Holden viimasel ajal käib, hiilib koju, et näha armsat õeraasu Phoebe´i ja kohkub minema öömaja pakkuva endise keeleõpetaja mr Antolini juurest, et lõpuks Phoebe´ile lubada mitte kuhugi põgeneda. Holden Caulfield on pikk ja kõhn, suitsetamisest nõrkade kopsudega põline New Yorki poiss, kes viimase aasta jooksul kuus ja pool tolli kasvanud. Tema siilipea on ühelt poolt hall
nime saanud. Holden räägib ainsast tööst, mida ta teha tahaks - ta tahaks valvata lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. ,,Ümberringi istusid lõngused." See lause näitab väga hästi, kuidas Holden arvas teistest enda ümber. Talle ei meeldinud peaaegu mitte keegi. ,,Kuus lasku karvasesse lihavasse kõhtu." Holden tihti kujutas ette, kuidas ta kellegi tapab, vahel vägagi detailselt. See konkreetne lause on sellest, kuidas ta kujutas, et tapab liftipoisi Maurice. ,,On inimesi, keda ei või petta, kuigi see neile ära kuluks." Tõestus sellest, et isegi Holden kahetses mõnikord, et valetas. Muidu ta pidevalt valetas niisama kõigile, ilma vajaduseta. ,,Jumala eest, ma olen põrunud." Isegi Holden ise arvas seda. Peab ütlema, et mina olen temaga nõus. ,,Naise keha olevat nagu viiul, mida ainult suur muusik tõeliselt helisema oskab panna." ,,Mida enam teadmisi sa omandad, seda õigema kujutluse sa saad oma vaimsetest võimetest."
annaabi.ee 
