vaadata. 2. korrusel oli suur saal, hariduskeskus, raamatukogu, raamatu- ja keraamikapood ning restoran. Sellel korrusel käisin ma ainult korraks restoranis. 3. korrusel oli eesti kunsti klassikakogu ja nii-öelda rahvuslike sümbolite kogu. See oli väga ilus vaatepilt ja ma silmasin kõiki kunstiteoseid. 3. korrusel oli palju erinevaid ruume, kus seintel rippusid ainult maalid. Seal oleksime peaaegu ära eksinud, kuid lõppude-lõpuks jõudsime ikka liftini, millega sõitsime järgmisele korrusele. 4. korrusel oli Nõukogude Eesti ja tänapäeva alternatiivse kunsti kogu. Sellele korrusele jõudes olime juba kõndimisest nii väsinud, et põhimõtteliselt kõndisime kogu 4. korruse läbi. Niipalju, kui ma neid maale seal vaatasin, olid enamused päris huvitavalt tehtud. Eriti meeldisid mulle maali raamid, mis paistsid hästi silma ja olid vägeva disainiga. 5. korrusel oli galerii ja lugemisnurk. Õnneks oli see korrus väike, sest me
Kui kahju, et te juba peate minema ja seda Olle pärast, ütles Bella. Mees aga kõndis edasi ukseni ja jõudis koridori. Koridoris ukse juures seisis Allan. Mees pöördus Allani poole, kui Allan ütles, et ta pole praegu teenistuses. Mees läks siis edasi. Koridor läks pikkamööda pimedamaks ja mees kuulis, kuidas auto mootor kuskil töötas ja talle puhkus näkku külm öine õhk, järelikult pidi koridoril olema aken, mille keegi oli avanud. Mees aga jõudis liftini, kuhu ta sisenes ja Bobby tõi mehele ta mantli, kella ja kaabu. Lift hakkas tõusma, kui ta viimaks peatus, leidis mees end lamedalt lumiselt katuselt, tuul puhus siin neljast suunast. Mees läks trepiastmetest alla ja olles maapinnal, leidis ta ennast otse tänavalt. See oli pime ja tühi tänav, aga otse ees kumas valgus ja kuuldus rahvahulga kisa ja kära. Seal oli peatänav, kust mees mõne tunni eest oli põgenenud. Mees oli jälle seal tänaval pärast paariminutilist kõndi
annaabi.ee 
