Karl Suure elulugu
Adoptiaanlik õpetus väitis: ,,Kristus oli ülimal
määral Jumala vaimust täidetud inimene ja seega inimesena vaid Jumala adoptiivpoeg. Just tema
haavatavas inimlikkuses peitus tema lunastusakti suurus."
Karli eesistumisel mõistis sinod selle õpetuse kui ketserliku hukka. 794. aastal, suurel Frankfurdi
sinodil, mis veel kord käsitles adoptiaanluse hereesiat, pidas Karl sellel tema jaoks nii tähtsal teemal
sissejuhatava kõne. Astuuria abt Beatus Liebanast, kes oli sel teemal kirjavahetuses Alkuiniga ja
kindel frankide toetuses, tungis selle ketserluse pärast metropoliit Elipandile Toledost teravalt
kallale. Ka Karl ise ei jätnud põhjalikus kirjas Elipandile oma seisukohta avaldamata ning teda
ketserluse ja hereesia eest hoiatamata. See kiri näitab selgelt, kui tähtsaks pidas ta usuküsimusi ning
et ta tundis end isiklikult vastutavana katoliku õpetuse ja ühtsuse eest.