jäänuid represseeriti (Jacq 2000: 150jj). Ühe jumala kuulutamine vääraks ja tema kultuse käsukorras hävitamine oli ennekuulmatu tegu mitte ainult Egiptuses, vaid tõenäoliselt kogu inim- konna senises ajaloos. Samal ajal arendas Ehnaton nii teoloogias kui ka riituses egiptlastele võõ- rast Atoni kui ainujumala kultust. Varasema usundi rikas mütoloogia jäi täiesti tahaplaanile, asendudes Atoni hümnidega, millest osa oli loonud tõenäoliselt Ehnaton ise (vt nt Lichtheim 1976: 9699; David 2005: 215217). Atoni templi- tes polnud pühamuid ega kultusekujusid. Riituse põhiline iseärasus oli asja- 114 www.folklore.ee/tagused Vaarao Amenhotep IV (Ehnatoni) riigivalitsemisviisi võimalikust eripärast olu, et Atoni ülempreestriks oli Ehnaton ise, kuningas oli jumala ainus maine esindaja. Erinevalt varasematest riitustest, mida toimetati templites, kum-
Nüüd jõuab kaldale kirjutaja. Ta mõõdab lõikust. Järelvaatajad on ta selja taga keppidega, nuubialased nuiadega. Talle öeldakse: "Anna vilja." "Seda pole." Teda pekstakse metsikult. Ta seotakse kinni, visatakse kaevu, tema pead hoitakse vee all. Ta näeb, kuidas ta naine kinni seotakse. Tema lapsed on jalaraudades. Tema naabrid põgenevad. Kui see kõik lõpeb, vilja ei ole. " Sissejuhatus kirjakirjutamisesse kuningliku kirjutaja Nebmare-nakhti poolt (Miriam Lichtheim, Ancient Egyptian Literature ,University of California Press, 1976, I, pp. 168-173. ) Nebmare-nakhti kirjeldus põllumehe elust võib olla tendentslik, kuid ilmselt on see paljuski täpne. Talunike elu oli kindlasti raske. Tihti röövisid mitmesugused nuhtlused toodangu, mille saamiseks nad olid pikalt töötanud. Ka seadus sundis põllumehi märkimisväärset osa saagist ära andma. Aga siis said nad vähemalt midagi vastu. Ka jäi osa saagist riigiladudesse hädaolukordade tarvis. 3
annaabi.ee 
