LIBLIKUJUMINE
2) Kere ja jäsemete hõõrumiste pind veega olgu minimaalne.
3) Võimalikult vähe tarvitada jõudu keha vee peal hoidmiseks, aga maksimaalselt
edasiliikumiseks.
4) Vee vastumõju kasvab tehtud liigutuse kiirusele ruudus. Seepärast tuleb edasiliikumist
taksitavaid liihutusi teha aeglaselt, kiirsti aga neid, mis annavad edasikandvat jõudu.
5) Mida suurem on liikuva keha jäesemete ristlõige, seda suurem on veetakistus.
Suuremad vead liblikujumises
Tõmbed ja löögid: Liblikrabelejad kasutavad käsi tagasilükkamiseks ja edasivehkimiseks
ning jalgu selleks, et puusad hõljuksid. Jõudsad liblikujujad kasutavad kogu keha hõlmavaid
liigutusi.
Väljaronimine: Gravitatsioon on nii tänamatu jõud , et mõttekam on see enda jaoks tööle
panna, kui selle vastu võidelda. Liblikrabelejad üritavad ujumisel veest välja ronida. Jõudsad
ujujad aga embavad vee kohal olles veeepinda, seejärel kasutavad gravitatsioonijõudu , lastes
vette vajuval rinnal puusad veepinnale tõsta.
annaabi.ee 
