Arvo valton
looming haakub ses suhtes Kesk-Euroopa absurdikirjandusega(S.Mrozek jt). Mitmes
novellis tekitab kummastust tegevuse vstuolu tegevuskoha ja sellega seotud
kokkuleppeliste reeglitega, n-ö kohatu käitumine. ,,Salmonellas" hakkab patsient
nakkushaiglas juurutama töökollektiivile obligatoorset poliitilist propagandat; novellis
,,Rohelise seljakotiga mees" tekitab ametnikes paanikat valjusti ettelugemine
jaamahoones kui avalikus kohas. Niminovellis ,,Kaheksa jaapanlannat" visualiseerib
haprate, liblikalike tantsijannade ja keemiakombinaadi tohutu räpase masinavärgi terav
vastandus opositsioona masinlik-inimlik, mehhaaniline-loomulik. Valton pilkab samuti
puhtloogilistel skeemidel põhinevat viljatut teadust ja akademilist
bürokratismi(,,Aruanne, ,,Kaks paari pastlaid"). Teaduse ja tehnika progressi
idealiseerivates 1960-ndates on Valtoni skepsis küllalt erandlik, ent ta pole ainus
sarnast hoiakut kohtab ka näiteks Jaan Kaplinski luules
annaabi.ee 
