Tõde ja Õigus II Terve tekst
hävitada, et märga laikugi järele ei jää, aga kui poiss laudade alla lipsas ja seal kaasõpilaste
jalge vahel paigast paika ronis, et õpetaja teda kätte ei saaks, tundis see end natukese
rähklemise järele lööduna, läks pikkamisi kateedrile tagasi, istus, kattis silmad kätega kinni ja ei
teinud enam väljagi ei paugutamisest ega karjumisest. Ning kui ta viimaks käed silmade eest
ära võttis, et vaikseks jäänud klassi vaadata, siis nägid kõik, Liblegi nägi, kes juba laudade alt
välja roninud, et härra Slopasev nutab, sest tema nägu on märg ja tema silmist jooksevad veel
praegugi pisarad, nagu kõneleks ta endamisi Puskinist, sellest maailma suurimast luuletajast.
Selleks polnud keegi ette valmistatud ja sellepärast rabas ta kõiki ühtemoodi. Slopasevi pisarad
tundusid poistele peaaegu ilmutusena. Nüüd võisid teised klassid paugutada ja karjuda niipalju
kui süda kutsub, Slopasevi klass ei piiksatanudki enam
annaabi.ee 
