SEMIOOTIKA AJALUGU II
Lacani kriitika käsitles enamasti Freudi
üleseksualiseerimist, millega tema nõus ei saanud olla. Lacani arvates oli ka Freudil enesel
primaarseks mitteteadvuse komponendiks mitte seksuaalsus, vaid keele ja kõne funktsioonid.
Mitteteadvus on struktureeritud samamoodi kui keel.
"Keele ja kõne funktsioon ja väli psühhoanalüüsis" (1953) 1966. Siin arutleb Lacan
psühhoanalüüsi funktsioonide üle. Ta toob välja kolm tasandit :
1. laste analüüs.
2. libidonaalsete objektide suhete analüüs.
3. Ülekande (transferentsi) probleem
Lacan arvas, et psühhoanalüüsis saadakse kõige väärtuslikum info kõnest endast. Selline lähenemine
tähendas psühhoanalüüsi alustõdede revideerimist. Ta eristab kahte rääkimisviisi: a) täiskõne kui akt
ja b) tühikõne, kus rääkiv subjekt kaob erinevate kultuuris esinevate koodide keerises. Lacani arvates
omavad mõlemad kõneviisid tähendust, veelgi enam -- tähenduslik on ka vaikimine kõne kestel.