Kristiina Ehin - Luulereferaat
Pealkirjaga näib ta ühtlasi küsivat, kas naise jaoks loomulik roll ja elu on muutunud juba
millekski peaaegu müütiliseks.
See on temaatika, millega raamat algab. "Luigeluulinn" koosneb neljast eristatust ja eristuvast
osast, mis on siiski üksteisega seotud ja üksteist täiendavad. Raamatu esimeses osas arutleb
Kristiina selle üle, kuidas kaotatakse iseolemine (näiteks luuletustes "olin seltskonnas, kus üks
tüdruk" või "mida teha nukkudega"). Tegelikud tunded asenduvad libatunnetega, ehedus
mattub komplekside ja propagandatulva alla.
Kristiina räägib siin tüdrukust, kes naeratab pagana normaalselt, räägib beibedest pargipingil
"Annabellat" lappamas ja laskmas ajakirjal nende eest otsustada, millised nad peaksid olema
või välja nägema, ja ka naistest, kes pole oma eluga õppinud muud kui muutumist "magusaks
igavaks ja nägusaks nukuks". Neile vastandina räägib ta tüdrukust "mitte ajakirja kaanelt,
annaabi.ee 
