August Gailiti novelli "Libahunt" analüüs
Kõik tegelased on väetid, näiteks kirjeldab peategelane
Enrik oma isa ülimalt tumedates varjundites: ,,Mu isa on vaene ja luine, ta pikk kogu on
loogas kui kidur soomänd. Ta on üsna tuhm, kitsad huuled sinised, valkjad juuksed hõredad
kui koidest söödud. Käib ta vaarudes, ikka endamisi itsitades, iialgi vaatamata silmi. Ta
peidab pilku kui koer, kes käib saaki varitsemas." Peategelane Enrik on erand, kes murrab
välja meeleheite kookonist ja tema pääseteeks on nö libahundistumine, ta julgeb minna
tundmatuid radu mööda ega karda oma minevikku kiigata ja minevikus olnud inimestega
mõningast kontakti luua, antud juhul neid ärritades. Libahundid on vabad inimesed, kes
suutsid eemalduda ja olla sõltumatud ühiskonna üldtavadest. Novellis on loodud justkui kaks
paralleel maailma, millest üks on vastav Urgvee kirjeldusele ning teine vaba ühiskonna
kirjeldusele. Vabadust saavad tunda vaid libahundid ning enda lõbuks hoiavad nad
meeleheitel olevat küla oma hirmu all.
7
annaabi.ee 
