Sõnamõrvar
"Nii, nii..." ütles poiss.
Poiss vaatas veel alla. Olukord oli päris õudne ja lootusetu. Mu jalg oli verine ja
tõenäoliselt murdunud, pea oli ka verine, selg valutas mul ka väga hirmsasti.
"Asi on päris kriitiline, kuna vigastused on suured. Eks ma siis lippan ruttu külla ja
kutsun abi!" hõikas ta ja jooksis külla. Andres hingas kergemalt, aga ma olin kaotanud
meelemärkuse. Varsti tuli poiss koos nelja suure ja tugeva mehega. Meestel omakorda
olid käes liaanideset punutud köied ja paks riie.
"Mis juhtus?" küsis suur, musklites mees. Oli näha, et see mees on väga tugev ja võib-
olla ka küla pealik...
"Nii mehed, meil pole aega raisata! Teie ronige alla. Nii, meie laseme selle alla, teie
tõstate peale ettevaatlikult, ja meie tõstame üles! Nii, ruttu, ruttu!" kamandas see mees ja
kõik tegid nii nagu kästud. Ilma suurema vaevata olin august väljas.
"Aga meil on rännak pooleli! See on väga tähtis! Meil oli jäänud vaid kaks päeva veel!
Palun