Iisraeli-Palestiina konflikti ajaloolised tagamaad
progressiivselt meelestatud, astudes 1917 välja mittereligioossel alusel seisva
valitsusvormi eest. Püüti ellu kutsuda rahvuslikku moselmite ja kristlaste ühendust
opositsioonina osmani võimudele ning hijlem vastusena Balfouri deklaratsioonile
(1917). Selle sekularismi esindajad ei taotlenud lahkulöömist ,,Suur-Süüriast", vaid nad
tahtsid olla osa sellest kui väljaspool religiooni määratletud poliitilisest moodustisest.
Islamiusuliste ja kristlaste ühendus, mis nende ideede levitamsieks ellu kutsuti esindas
neid Pariisi rahukonverentsil (1919). Nende püüdlused põrkasid kokku sionismi
omadega ning neil ei õnnestunudoma sotsiaalsetest ja poliitilistest väärtustest kujundada
elujõulist programmi Palestiina jaoks. (Ibid.)
Osmanite suurriigi lagunemisega lootsid paljud rahvusrühmad iseseisvusele,
kuid leidsid 1919. aastal pettunult, et nad on jagatud Suurbritannia ja Prantsusmaa
vahel. Araabia maailm oli türklaste valitsuse all siiski ühtsem kui ilma nendeta. Uued
annaabi.ee 
