Vana Testament
Keerikuks. Lugemiseks rulliti vajalik osa tekstist
lahti, keriti ühe varda pealt teisele. Alles 2.-3. sajandil p. Kr hakati kasutama tänapäeva raamatutele omast
köitmisviisi. Niisugusel viisil köidetud käsikirju nimetatakse koodeksiteks.
Kui aastal 90 p. K kinnitati VT judaistlik kaanon ja määrati kindlaks teksti normatiivne kuju, kuulusid
sellest kõrvalekandunud tekstid hävitamisele. Seetõttu pakuvad VT tekstiloo seisukohalt erilist huvi
käsikirjad, mis olid levinudenne teksti ühtlustamist. Sellega on seotud käesoleval sajandil kõige
sensatsioonilisemad käsikirjaleiud, mis said alguse 1947. aastast. Siis satusid kaks Surnumere ääres karja
valvavat poissi juhuslikult koopasse, kust nad leidsid mitu savikannudesse pakitud VT käsikirja. Need
pärinesid 2. sajndil e. Kr 1. sajndil p. Kr tegutsenud esseenidele kuuluvast Kumrani kloostrist.
Tähtsamateks leidudeks olid Jesaja raamat, Habakuki raamatu kommentaar, osa Lauluraamatust ja
katkendeid 3. ja 4