Elektromagnetism
Kehad kuumenevad, kui nendele langeb
päikesevalgus. Valgus omab järelikult energiat ja kannab seda ruumis edasi. Energiat
saavad edasi kanda kas kehad või lained, mistõttu valguse olemuse kohta võib püstitada
kaks hüpoteesi. Valguskiirgus peab olema kas üliväikeste osakeste nn. korpuskulite voog
või mingis keskonnas leviv lainetus.
Peaaegu üheaegselt ilmus kaks valguse loomust käsitlevat teooriat.
Newton, toetudes valguse põhiomadusele, sirgjoonelisele levimsele, väitis
1672.a., et valgus on korpuskulaarse (sõnast korpus - keha) loomuga. Helendav keha
pidi ennast välja saatma väga pisikesi osakesi. Need osakesed põrkuvad peegelpinnalt
tagasi elastsete kuulikestena. Valguse peegeldusseadusega oli see kooskõlas.
Murdumisnähtust aga seletati oletusega, et teine keskond avaldab osakestele tõmbavat
toimet. Valguse värvuseid selgitas ta, et igale värvusele vastab erinevate kujuga osakesed.