Levimuusika
Lööklaul on lihtsalt populaarne
laul, mis oma arenguloo jooksul on muutunud koos laia publiku maitsega. Lööklaulu
kõrval on hulk teisi laululiike. Osa neist on piirdunud kitsama rahvusliku levikuga,
nagu p rantsuse šansoon (pr “chanson”- laul) või saksa gassenhauer (tänavalaul).
L aiem a leviku ga olid kupleed (pr “couplet” – salm), mis rändasid laulumängust ja
vodevillist 19 sajandi kabareesse ja teistesse etendustesse.
Uuemad nähtused levilaulus on aktuaalsed massilaulud ja poliitilised laulud, mis
levisid koos töölisliikumise tõusuga.
Filmimuusika eksisteeris tummfilmi ajal illustratiivse saatemuusikana, mida ekraani
all asuvas ruumis mängis pianist nn tapöör (sageli improviseerides) , väike ansambel
või orkester. Orkestrid kasutasid muuhulgas spetsiaalseid filmisituatsioonide jaoks
trükitud noote nn kinoteegi kataloogist, kus olid näiteks m ärksõnad “põ gen em ine”,
“tagaajam ine“, “hirm ”, “torm ” jm s
annaabi.ee 
