geoloogid Kalle Suuroja ja Tõnis Saadre sadakonda omapärast bretsarahnu (nn gneissbretsat), milliseid märkis juba oma Osmussaare geoloogiat käsitlevas töös 1927. aastal Armin Öpik. Temalt pärineb ka termin ,,gneissbretsa". Nende kivimiline sarnasus Kärdla meteoriidikraatri ringvalli kristalse aluskorra bretsastunud kivimitega lubas teha oletusi, et ka Loode-Eesti gneissbretsad võiksid pärineda mõnelt nende levikualalt põhja poole jäävalt impaktstruktuurilt. Geoloogide huviobjektiks sai Soome lahe suudme lõunaosas, Osmussaare ja Suur-Pakri saare vahel asuv Neugrundi madal, millel on omapärane ringstruktuur. Selle madala ringikujulise moreenipõndaku tekkehüpoteesi polnud seni veel keegi välja pakkunud. () 1996. a suvel Eesti-Rootsi ühisekpeditsiooni käigus uurimislaeval "Strombus" uuriti T. Flodeni juhtimisel Neugrundi struktuuri seismoakustilise pidevsondeerimisega. Selgus, et
Häädemeeste – Pulgaoja ja Kabli rannaniidul Pärnumaal, Ruhnu saarel, Mudaste-Kootsaare rannaniidul Hiiumaal jm. Viimase paarikümne aastaga on enamik kõre kudemis- ja elupaiku – endisi lagedaid rannaniidu- ja rannakarjamaa-alasid – roostunud ning võsastunud. Põhjuseks eelkõige see, et seal enam ei karjatata loomi ega niideta heina. Samuti on rannaniitudel muutunud veerežiim. Elupaikade hävides on ka kõre suurelt osalt oma endiselt levikualalt kadunud. Meretuulte põhjustatud soolase vee üleujutamistega, sellega et rannaniidud on märjad alad. Sobilikum lindudele. Roostik probleemiks lindudel – kurvitsalised. 5. Antropogeense tekkega – inimtekkelised – kooslused. - Tänapäeval on enamus eluskooslusi mõjutatud inimtegevusest. Euroopas on peaaegu kõik metsad kasvanud kunagistele raiesmikele, lõunapoolsed rohtlad on olnud sageli ülekarjatatud, põhjapoolsed niidud on inimtegevuse tulemus. Eestis pole inimene
annaabi.ee 
