ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 1208–1227. Viimasel ajal ilmunud ajaloouurimustes loetakse seda enamasti Liivimaa ristisõdade (1180.–1290. aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks. Peamiseks ja asendamatuks allikaks vabadusvõitluse kohta on Henriku Liivimaa kroonika, kust pärinevad ka vabadusvõitluse piirdaatumid. Toetavat materjali leiab ka vene letopissides ja Taani-Rootsi kroonikates, kuid keeleoskuse vähesuse tõttu ei suuda praegused ajaloolased neid materjale piisava tõhususega kasutada. Seetõttu seisneb muistse vabadusvõitluse historiograafia peamiselt üheainsa allika hinnangulisel ("orjastamine" või "kultuuri ja kristluse toomine") ja tihti eelarvamuslikul ümberjutustamisel ja tõlgendamisel. Ilma Henriku kroonikata ei tuntaks muistset vabadusvõitlust tänapäeval teaduskäibes ja avalikus teadvuses tuntud kujul.
neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 1208–1227. Eestlaste muistset vabadusvõitlust loetakse osade uurijate poolt Liivimaa ristisõdade (1180.–1290. aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks. Peamiseks ja asendamatuks allikaks vabadusvõitluse kohta on Henriku Liivimaa kroonika, kust pärinevad ka vabadusvõitluse piirdaatumid. Toetavat materjali leiab ka vene letopissides ja Taani-Rootsi kroonikates, kuid keeleoskuse vähesuse tõttu ei suuda praegused ajaloolased neid materjale piisava tõhususega kasutada. Seetõttu seisneb muistse vabadusvõitluse historiograafia peamiselt üheainsa allika hinnangulisel ("orjastamine" või "kultuuri ja kristluse toomine") ja tihti eelarvamuslikul ümberjutustamisel ja tõlgendamisel. Ilma Henriku kroonikata ei tuntaks muistset vabadusvõitlust tänapäeval teaduskäibes ja avalikus teadvuses tuntud kujul. Eellugu
annaabi.ee 
