V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ma ei varas-tagi enam, olen
sellest kõrgemal, ma tapan. Kõrilõikaja? Jaa. Kukrulõikaja? Seda mitte!»
Gringoire katsus mõne vabandussõna vahele poetada neile järskudele sõnadele, mida viha
üha enam katkestas.
«Palun vabandust, aulik härra. See pole heebrea, vaid ladina keel.»
«Ütlen sulle,» seletas Clopin ägedalt, «ma pole juut, lasen sind, juudinäru, võlla tõmmata
ja ühes sinuga ka selle viletsa kaubajuudi, kes sinu kõrval tolgendab. Loodan varsti näha,
kuidas teda letilaua külge kinni naelutatakse nagu valeraha, mida ta on!»
Kõik on filosoofias, kõik on filosoofis (lad. k.).
84
Seda kõneldes osutas ta sõrmega väikesele habemikust ungari juudile, kes Gringoire'i
ennist oli tüüdanud oma facitote caritaiem'ga ja kes nüüd, ühtki muud keelt oskamata,
üllatunult santlaagrite kuningale otsa vaatas, kellest ta aru ei saanud, miks ta oma paha tuju
tema peale välja valas.
Lõpuks jäi aulik härra Clopin rahulikuks.
annaabi.ee 
