JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
ESIMENE OSA
OLI HOMMIK JA
uus päike puistas kulda üle tasase mere säbarlainetuse.
Miil kaldast sõbrutses kalapaat veega ning kutse HOMMIKUEINEKS kõlas õhus, kuni tuhanded kajakad
kilades-kakeldes rappesaaki nõudma jõudsid. Vilgas päev oli taas alanud.
Kuid kaugel kaldast, paadist ja hõimukaaslastest lendas Jonathan Livingston Merikajakas ihuüksi. Saja
jala kõrgusel lainesäbrust sirutas ta oma lestjalad välja, ajas noka õieli, püüdis kramplikult hoida oma tiibu
valuliselt pöörlema kiskuvas vinkelkaares. Neid kaardus hoida oleks tähendanud, et ta suudab vallata
rapplendu, peaaegu paigal püsida, ning nüüd jõudiski ta aegluseni, kus tuul oli veel vaid näkkusosin ja
ookean tema all näis liikumatu. Kissitades silmi kirglikus keskendatuses, hoides hinge kinni, pingutas ta
end ... veel hetkeks ... sekundiks ... vaksa-võrra ... hoidma tiivakaart. Siis lõid suled sagritsi, ta tardus
annaabi.ee 
