Aleksander Puškin
kenake ja riiakas piiga, kaebas vend Saska peale. Tädi Anna tõi tüdrukule kingitusi, Olga hoidis
neid kadedalt oma nurgas. Vend Nikolai oli haiglane linalakk. Aleksandr suhtus neisse nagu
teeklaasidesse, mida ei tohtinud maha pillata ja mille pärast ta tõrelda sai.
6
Kui Aleksandr oli seitsmeaastane, lagunes kodu ühekorraga ja äkitselt koost. Marja
Aleksejevna oli väimehele ja tütrele ammu käega löönud. Ta kraapis kokku leserahad, võttis
pantkirjad ja lepingud ning ostis Moskva lähistele mõisa. Ariska jättis ta noorhärrade eest
hoolitsema. Keegi ei pidanud teda kinni. Sügisel tuli kauaoodatud sõnum: Ossip Abramovits oli
surnud ja jätnud Nadezdale Mihhailovskoje mõisa.
Pärast seda, kui ema oli läinud Mihhailovskoje mõisasse tundis Aleksandr, et elu oli äkki
täielik. Poisi liigutused muutusid vabadeks ja kiireteks. Ta mängis poistega palli ja tabas märki.
Päevad veetis ta teenijatüdrukute toas