V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
Gringoire hammustas huuli.
«Vaata,» pomises ta, «ma pole siis armastuse alal veel nii võidukas, kui arvasin. Aga
misjaoks siis see vaene kruus puruks löödi?»
Esmeralda puss ja kitse sarved olid ikka veel kaitseseisukorras.
«Preili Esmeralda,» ütles poeet, «lepime ära. Ma pole kohtuametnik ega anna teid
sellepärast üles, et teie Pariisis vastu härra prevoo keeldu ja korraldusi pussnuga kannate.
Küllap on ka teil teada, et nädal aega tagasi Nõel Lescrivain pussnoa kandmise pärast tervelt
kümme sol'i trahvi mõisteti maksma. Kuid see ei puutu minusse. Nüüd aga asja juurde.
Vannun igavese õndsuse nimel, et ma teid ilma teie loata ei puuduta -- ainult andke mulle
süüa.»
Gringoire oli oma loomult nagu Despreaux * «üpris vähe himur». Ta polnud nende uljaste
vallutajate liiki, kes noori tütarlapsi rünnates võtavad. Armastuses, nagu muuski, oli ta
meeleldi mõõdukuse ja kuldse kesktee poolt