V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kaheksateistkümneaastane ilus tütarlaps, kui ka mina samasugune olin, see tähendab,
kaheksateistkümmend
aastat tagasi, ja kui ta nüüd minutaoline tubli, tüse ja priske kolmekümne
kuue aastane ema Pole, kel on mees ja laps, siis on ta selles ise süüdi. Muide,
neljateistkümnendast eluaastast peale oli tal juba hilja sellele mõelda. Ta oli ühe Reimsi
laeva mängumehe Guybertaut' tütar, sellesama, kes kuningas Charles VII ees kroonimise
ajal mängis, kui too Veslc'i jõge pidi Sil-leryst alla Muisonini sõitis koos neitsi Jeanne
d'Arciga. Kui ta elatanud isa suri, oli Paquette veel laps; tal jäi
201
järele ainult ema, selle härra Pradoni õde, kes oli Pariisis Parin-Garlini tänavas vasevalaja
ja vasksepp ning kes mullu suri. Te näete, ta oli heast perekonnast. Ema oli kahjuks hea
inimene ega õpetanud Paquette'ile muud midagi kui vähe kullaga tikkima ja mänguasju
tegema, mis aga sugugi ei takistanud väikest suureks saamast ja vaeseks jäämast. Nad elasid