Ootamatu pööre minu elus. (omaloomingujutt)
Niisis küsisin
isalt kas Lerru võib meie poole tulla. Lerru on ta hüüdnimi. Maarja-Leenu muidugi. Minu
hüüdnimi on Mimmu. Mulle ei meeldi nimi Mirjam. See on minu meelest nii igav. See oli ju isa
välja mõeldud. See teeb kõik selgeks. Minu isal pole maitset. Isa lubas Lerrul minu poole tulla
aga ainult sel juhul kui ta aitab mul ainult asjad kokku panna ja peale seda peab ta kohe koju
minema. Lubasin isale, et nii see jääb. Aga me oleme ühed kavalpead Lerruga. Siis kui me
kohvri oleme suure venimisega kokku pannud siis saadan ma Lerru uksest välja ning pärast
ronib ta mu aknast sisse tagasi. Kui keegi tahaks vahepeal minu tuppa siseneda siis igaksjuhuks
ma lukustan ukse. Ning kui keegi tõesti väga tahab sisse tulla, siis ütlen, et olen paljas ja et ma
panen riidesse ja kohe tulen. Selle ajal aga läheb tegelikult Lerru minu riidekappi ning ma
lukutsan ukse. Minu meelest oleme me Lerruga ikka väga kavalad. Meil pole küll sellist juhtumit