arvestama laste varasemate kogemuste ja huvidega, et luua mitmekesiseid lugemissituatsioone, nii tekib lapsel sisemine motivatsioon arendada end lugejate kollektiivis ja ta hakkab vabatahtlikult lugemist harrastama. 3 ELEMENTAARSE LUGEMISOSKUSE ÕPETAMISE MEETODID Lugemaõpetamise meetodid jagatakse kahte suurde rühma: sünteetilised ja analüütilised. Tabelis on esitatud tüüpilisemad lugema õpetamise meetodid. Tabel 1: Elementaarse lugema õpetamise meetodid ( Lerkkanen, 2007) Sünteesipõhised meetodid Analüüsipõhised meetodid Tähemeetod: täht- silp- sõna Häälik- silp- meetod: Terviksõnameetod: häälik- silp- sõna sõna- silp- täht Libisev meetod: Domani meetod: häälik- silbidrill- sõna sõna- lause- tekst- tähed Leiutamismeetod: Lausemeetod:
eelduseks kirjaliku kõne (lugemine, kirjutamine) arengule koolieas. SKAP lapse puhul on oht, et tema kooliikka jõudes avalduvad lugemis-kirjutamisraskused (Leonard, 1998). Lugemisraskustega laste tüüpilised vead on sarnased nagu algajal lugejal ja kirjutajal (näiteks hääliku ja tähekuju vastavuse leidmine, lugemisel häälikute ühendamine sõnaks ja häälikute pikkuse eristamine). Erinevus seisneb vaid selles, et vaatamata harjutamisele on vead püsivad (Lerkkanen, 2007). Lopatina ja Ivanova (2007) märgivad, et alakõnega (sh primaarse alakõnega) lastel on raskusi foneemide äratundmisega, eristamisega ja meeles pidamisega, millest tulenevalt on raske teha sõnade häälikanalüüsi, mis on lugemise ja kirjutamise üheks osaoskuseks (tsit Sülla, 2011). Kui primaarse alakõnega lapsed jõuavad alakõne III astmele (enamasti koolieas), suudavad nad igapäevaselt suhelda, kuid probleemid avalduvad pigem kõneloome
annaabi.ee 
