SOTSIAALHOOLEKANNE
Esimesed ühiskondliku hoolekande laiema rakendamise katsed toimusid 15. sajandil, eriti
suurtes linnades, kus vajadus vaesuse vähendamise ja kerjamise tõkestamise meetmete
järele oli kõige pakilisem. 17. sajandini jäid hoolekandes juhtivale positsioonile siiski
kiriklikud organisatsioonid, eriti kerjusmunkade ordude kloostrid. Nende tegevuse maht
hakkas suurenema koos linnade arengu hoogustumisega alates 12.-13. sajandist. Paljud
tol ajal loodud spetsiaalsed asutused (lepositooriumid, seegid jms) tegutsesid järjepidevalt
sajandeid. Kloostrite ja kirikukihelkonnaasutuste kõrval kujunes linnades oma kodanike
ning tsunftide ja vennaskondade tegevus oma liikmete hooldamisel.16 Seega lisandusid
kiriklikule hoolekandekorraldusele linnade ja kutseorganisatsioonide omad (Roosileht, lk
268).
Riigi tasandil puudus initsiatiiv rakendada ühiskondlikku hoolekannet. Tegemist polnud
tahtliku ja teadliku tegevusega, vaid ühiskonna sotsiaalsete protsesside survele
annaabi.ee 
