Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
kahtlane, sest et Wartberge Hermann, kes sellest räägib, seda juba kuulujutuks nimetab. Muidu
aga on eestlaste ülespidamine ristiusu suhtes võrdlemisi mõõdukas ja leplik. Kui eestlased nõus
olid alistuma rootslastele (Hoeneke lk. 20) ja isegi ordule (Hoeneke lk. 22), kui nad aga
vasallidest lahti saaksid, siis pidi olema ikkagi iseenesest mõistetavaks eelduseks, et nad ristiusu
maksvust tunnustavad. Marburgi Wigand'i meelest pidid eestlaste sõnad ja tingimused nii
leplikeks osutuma, et ta meeletule verevalamisele ordu poolt paremat põhjendust ja õigustust sel
puhul ei leiagi kui arusaamatust, mis sel teel olevat tekkinud, et tõlk eestlaste leplikke sõnu
hoopis vastupidi olevat tõlkinud! (v. Marburgi Wigand'i kroonika, lk. 502-503).
Saarlaste seisukoht näib ristiusule vaenulikum olnud olevat, nagu preestrite uputamisest, Pöide
foogti ja ordurüütlite kividega surmamisest resp. ohverdamisest võib järeldada. Et neile