Carl Hermann Hesse
Harry sooritab
sümboolse enesetapu ja lahkub tõelusest.
Maagilises teatris kohtub Harry oma igas vanuses, igas meeleolus, igat tüüpi minadega, õpib
figuurimängu, mis polegi muud kui kui elumäng, elukunst. Nähtavale tuleb Harry sügav metsikus:
hävitamis ja tapahimu. Ta elab taas läbi kõik olnud ja olla võinud armastused, armumised, juhused ja
ahvatlused. Just maagilises teatris õpib Harry nägema ennast ja maailma mitte lepitamatuist
vastanditest koosnevana, vaid tervikuna; isikust mitte enam eraldi seisva, lõpetatud ja kinnise
üksiklasena, vaid piirideta, lõpmatuna ja mitmekihilisena; ta õpib, et vastandeid on inimene loonud
oma peas ning et just need ongi inimese hädade peamised põhjustajad.
Kohtuotsusega mõistetakse Harry ,,igavesele elule" selle eest, et tal pole huumoritaju ning et ta
ajassegi tõelise ja kujuteldava. Lisaks määratakse talle karistuseks väljanaermine. Niisiis ei pääse
annaabi.ee 
